9. oktoobrist saab Tartu vaksalis tutvuda fotokunstnik Ottó Kaiseri ja Imre Kinszki näitusega „Budapesti lood”. Kui pildid hakkavad meeldima, leiad põhjuse sõita ka Budapesti kohapeale! 


Üks linn. Esmapilgul vaid kivi ja inimesed. Kuid tulede ja varjude taga peituvad väikesed lood. Kahe fotokunstniku tööd kaotavad lõhed aastate vahel, sulatades ühte eilse ja tänase. Imre Kinszki 20. saj alguses tehtud pildid ja Ottó Kaiseri peaaegu sada aastat hiljem valminud fotod jutustavad samu lugusid. Nad hingavad ühes rütmis, imetledes kive sama palju kui inimesi.


Imre Kinszki (1901-1945)

Kinszki ImreImre Kinszki sündis 1901. aastal ja kasvas üles Budapestis, kus ta õppis arstiteadust ning avaldas filosoofilise ja poliitilise sisuga artikleid. 1920. aastal kehtestatud antisemiitliku seaduse tõttu, mis seadis piirangu juudi päritolu tudengite arvule ülikoolis, pidi Kinszki õpingud pooleli jätma. Tulevane kunstnik leidis tööd rahvusliku töösturite ühingu arhivaarina.


1926. aastal sai ta abikaasalt enda kasutusse oma esimese fotoaparaadi, millest tekkis huvi mikroskoobiga pildistamise vastu. 1930. aastal leiutas ta makrofotograafia jaoks mõeldud fotoaparaadi Kinsecta, mõõtudega 6x6 cm. 1931 liitus ta Ungari rahvusliku amatöörfotograafide ühinguga (MAOSZ), kuid pettus kiiresti rühmituse traditsioonilistes pitoresksetes väärtustes. Sel loomeperioodil hakkas ta oma fotode ja artiklitega tegema tehnilist kaastööd fotograafiaväljannetele Ungaris ja välismaal, milleks olid „Pesti napló képes műmelléklet”, „Fotoműveszeti hírek”, National Geographic, Popular Photography, ja „Képes vasárnap”. 1936. aastal lahkus ta MAOSZ-ist ja 1937. aastal sai temast üks Ungari kaasaegsete fotograafide ühingu kaasasutajaist, mis korraldas samal aastal Daguerre 100 juubelinäituse. 1939. aastal tegi Kinszki kaastööd albumi „Magyar fényképezés” (Ungari fotograafia) toimetamisel.


Kogu 1930-te vältel osales Kinszki paljude rahvuslikel ja rahvusvahelistel näitustel ning ka prominentsete fotograafide nagu László Moholy-Nagy’i, Brassaï, ja Albert Renger-Patzschi korrespondendina. Jäädes alati modernistliku fotograafia saadikuks, pildistas ta linnaelu ja eksperimenteeris uute liikuva pildi ja ööstseenide tehnoloogiatega.

 

Vaatamata sellele, et Kinszki oli judaismist üle läinud kreeka katoliku usku, saadeti ta 1943. aastal sunnitöölaagrisse. Kinszki suri 1945. aasta alguses, olles parasjagu sisse marssimas Sachsenhauseni konsentratsioonilaagrisse.
 
Ottó Kaiser (1953-)
Kaiser OttóOttó Kaiser on sündinud 1953. aastal Ungari väikelinnas Pápas. Pärast fotograafiaõpingute lõppu proovis ta erialasaladusi omandada suurte meistrite stuudiotes. Budapest Film Production Company juures töötas ta eesmärgiga õppida kasutama suunatud valgust ja valguse ning värvi mängu. Raha teenimiseks on ta töötanud fotograafina mitmete linna ajakirjade juures, mille alt on ilmutanud ka ajalehti ning raamatuid.

 

Viimastel aastakümnetel on ta töötanud fotoajakirjaniku, fototoimetaja ja peatoimetajana ning asutanud mitmeid kultuuri- ja professionaalse fotograafia ajakirju. Kaiser on avaldanud pea nelikümmend fotoalbumit. Ta on töötanud ja näitusi korraldanud viiekümnes riigis. Kaiseri olulisemad isikunäitused on toimunud Londonis, Stuttgartis, Belgradis, Kolozsváris (Cluj-Napoca) Újvidékis (Novi Sad), Firenzes, Ankaras, Ljubljanas, Varssavis, Montréalis ja Budapestis. 2009. aastal omistati Ottó Kaiserile Ungari Teenistusordeni Kuldrist.

 

http://kaiserotto.hu/