26. oktoobril 2018. aastal avame Ungari Instituudi galeriis kolme ungarlase näituse „Märkmeid puukuurist”. Aniko Herberti, Zsófia Sztranyáki ja Hanna Tillmanni looming on sündinud isiklikest kogemustest ning baseerub suuresti mälestustel Eestist. Näituse avab graafik Helen Tago ja lisaks on kohal ka kunstnikud Zsófia ja Aniko. 

 

HanikoHiroshima virágaiHerbert Aniko aka Haniko
visuaalkunstnik

 

Visuaalkunstnik Herbert Aniko aka HANIKO töötab paberiga. Tema senine looming kätkeb endas suuremõõdulisi akvarelle, väikeseid kollaaže, paberist, teistest looduslikest materjalidest ning leitud objektidest valmistatud installatsioone ja asjade kooslusi. Haniko kunst on puhas, suurepäraselt viimistletud ning äärmiselt isikupärane.

http://anikoherbert.com
http://instagram.com/anikoherbert
https://www.facebook.com/ANIKOherbertcom
https://www.behance.net/anikoherbert

 

Märkmeid
„Haniko värsket loomingut on mõjutanud Noémi Ferenczy päevik ja kunstiteosed. Teos pealkirjaga „Tuleb alustada sealt, kus sa parajasti oled”, kujutab endast punasesse riietatud Haniko alter egot, kes silmitseb vaikselt enda ees vohavat välja. Paberist lõigatud ning kokku liimitud tükikesed katavad terve pinna, andes mõista, et siin valitseva looduse üle pole aiakultuur veel maad võtnud.

 

Hallikast paberist valmistatud naisefiguur seisab halli tekstiiliga kaetud pildi keskel ja ta kehast tärkavad valge hiroshima lille paberõied. Pilti võiks ehk esmalt tõlgendada kui võitu looduse üle. Peale surmavat katastroofi on elu taas õide puhkenud ning täitnud ruumi oma andidega, kuid pinnas, kust taimed tõusevad on kiirgusest haige. Taimed suudavad küll kasvada ka peale tuumareostust, kuid teose pealkiri meenutab meile, et hävingud, surm ja tragöödiad pole tegelikult kuhugi kadunud. Nad on endiselt siin ja meiega, elades edasi taimerakkudes. 

 

Hetkeline vaikus ja rahu, mis võtavad maad pärast vihma, on üllatav. Need emotsioonid on maalitud akvarelli nimega „Dive-bomb”. Teose keskne tegelane on pooles pikkuses kujutatud langetatud pilguga naisterahvas. Autoportreeks peetaval pildil hõljuvad figuuri kohal lehed, mis ükshaaval Ungari riiki meenutavast kogust alla langevad. Nad teevad seda aeglaselt, täpselt nagu sügisel, kui lehed puudelt maha kukuvad ning see annab edasi tunde, justkui oleks veel lootust. Vähemalt mõneks sekundiks tundub seal veel seda olevat.”

 

Moto:
…”Kui inimese ja looduse vahel on loomupärane side, kuuluvad ka inimesed üksteisega looduse kaudu kokku.”
Väljavõte Noémi Ferenczy päevikust

 

 

urban birds reproZsófi Sztranyák (1988)
kunstnik

 

Zsófile meeldivad kõik loomise etapid. Ideest, mis alles arenemisjärgus kuni selle realiseerimiseni. Tema looming saab alguse mõttest. Olgu see siis graafilise disaini vői mõne kunstiprojekti väljamõtlemise puhul. Zsófi kasutab oma digitaalsetes töödes mängleva kergusega manuaalseid kunstitehnikaid ja sama kehtib ka vastupidi, kui sünnivad erilised, segatehnikas kunstiteosed.

 

https://www.instagram.com/zsofia_sztranyak/
https://www.behance.net/dzsangof195
Zsofia Sztranyáki graafika
http://dzsango.wix.com/zsofia-sztranyak

 

Märkmeid
"Reisi iseendasse alustasin hea mitu aastat tagasi külastades esmakordselt Eestit. Teekonnaga kaasnes hiljem rida kohtumisi, elamusi ning meeleseisundeid, mis siiani minus jõuliselt kohal on. Üks armas Tallinna tuttav soovis mulle kord tulevikuks palju "lendutõuse, tagasitulekuid ja kohalejõudmisi". Kätte on jõudnud aeg mälestused sellest laululindude riigist oma mälusoppidest välja tuua. Kingin need armastusega Eestile."

 

Moto
Jaan Kaplinski
Vaikus on alati siin
Vaikus on alati siin ja igal pool;
vahel küll kuuleme teda selgemini:
nurmel on udu, aidauks pärani,
kaugel laulab üks vainurästas ja üks
valge liblikas tiivutab järele-
jätmata ümber jalakaoksa, mis
vaevu õõtsub loojakutaeva taustal.
Hämarik võtab kõigelt näod ja kirjad,
ainult heleda-tumeda vahe jääb –
see ongi see südasuve öö ise
ja vana taskukell kirjutuslaual
hakkab äkki kohutavalt valjusti tiksuma.

 


Tillmann-Hanna Régi mese II. 2017Tillmann Adél Hanna (1988)

Hanna Adél Tillmann on Budapestis elav kunstnik, õpetaja ja illustraator. Tema huviorbiiti jäävad joonistamine, kollaaž ja installatsioon. Eriliselt tõmbab teda absurditemaatika, mida talle meeldib avaldada töödes, kus joonistamine kombineerub kirjutamisega. Tegemist on pideva analüüsiprotsessiga: Hanna töötab varem või hiljem joonte ja tähtedega läbi kõik määrava tähtsusega elamused ning tunded.


Õpetamist võtab ta kui vastakuliselt inspireerivat protsessi, milles igaühel on võimalik tunda loomevabadust. Hanna õpetab laste- ja noorte kunstikeskuses GYIK (GYIK Műhely), Bölcs Kavics’i (eesti k. Tark Kruus) ja Futrinka nimelistes töötubades.

 

www.hannatillmann.com
www.instagram.com/hanna.tillmann/
https://www.facebook.com/TillmannHanna/
 
Märkmeid
„Siin esitletud töödest seostuvad Eestiga tihedalt tööd nimega „Isiksused juurevõsud“ („Vadhajtás személyiségek”) (2017) ja „Kasenutt“ („Nyírfasiramok”). Esimese neist valmistasin Muhu saare graafikute kunstilaagris mõjutatuna sealsest floorast ning mõeldes inimeste juurevõsusid kasvatavale loomusele. „Kasenutt” valmis selleaastases Mazirbe kunstilaagris saadud elamuse jõust. Kased on Balti riikide ja Venemaa maastiku osa, mis seostuvad minu jaoks tihedalt minu Valgevene vanaemaga. Tema lahkumise ajal omandasid kased minu jaoks järjest olulisema sümboolse tähenduse, mille graafilisse mustrisse on võimalik peita mitmeid lugusid.

 

Sarnast mõtet kannab ka „Koomiksisari 1.-3. (Hommage à Anna Margit)”, mis kirjeldab naist, kes on sunnitud elama sõja ajal ja enesekaitseks lahkub tasapisi oma kehast.

 

Sarja „Vana muinasjutt” („Régi mese”) keskne teema on samuti tüdrukulikkus / naiselikkus, mida ohustab siinkohal ema („Régi mese I”) või vägivaldsust väljendav hunt („Régi mese II”).

 

„Keskööl eikellegimaal“ („Éjfélkor senkiföldjén”) (2016) nimelise teose tühjadel maastikel me enam inimesega ei kohtu, jäänud on vaid loomad, kes väljendavad tundeid.“